Nii ilusa kaanefoto ja paljulubava alapealkirjaga raamat
kohe kutsub lugema. Muljed loetust on nii ja naa. Riina Kangur näib
tahtejõuline naine, kes julgeb vastu võtta uusi väljakutseid, võib ju nii
nimetada otsust kolida Lõuna-Prantsusmaale vaid põgusa internetitutvuse
põhjal.
Raamatu esimene pool on otsekohene ja isiklik, tulvil
rahulolematust. Esmalt lonkavad suhted perega, siis pahameel tööandja
aadressil. Ka prantslasest mees ei tundu kohati kõige parem valik olevat, samas
siiski näis, et kõige viletsam ka mitte.
Näis, et enese- ja töö leidmine uues elukeskkonnas ei kulgenud kergelt. Eks selliseid isiklikke asju võib võtta
mitmeti: ühest küljest on ju põnev teda, kuidas kellegi isiklik elu kulgeb, samas
tekitab selline avalikkus tavaliselt ka avalikke arutelusid.
Prantsusmaad on siin raamatus ikka ka, aga seda rohkem
raamatu teises pooles. Nõuanded ja õpetussõnad on asjalikud ja reisisellidele on
siin küll, mida kõrvataha panna. Kui suhted on need, millega enamasti rahul ei
olda, siis Prantsusmaa saab vaatamata bürokraatia rohkusele, siiski kiidusõnu, ja
on ka neid kohti, mida kiidetakse ülivõrdes, näiteks meditsiin.
Alapealkiri on ikka väga täppi pandud, paradiis nagu ongi
olemas, aga elu teeb omi korrektiive ning lõpuks seda paradiisi varjutavad teatud asjaolud ja
nii on, et sa selleni päriselt jõuda ei saa.
Kokkuvõttes jäi üldmulje hea - oli ladus lugemine.
No comments:
Post a Comment